Kunstigümnaasiumi logopeedi kiri lapsevanematele

Tere, head vanemad

Teil on õigus – see olukord ei ole normaalne. Ei saa korraga täismahus tööd teha ja täismahus oma lapsi õpetada, vähemalt mitte praeguses vormis.

Tulebki muutusi ja mööndusi teha. Meil kõigil, sest me kõik oleme tundmatus kohas vette visatud. Õpetajad ka või õpetajad eriti. Kujutage ette olukorda, et teile reede hommikul öeldakse: “Esmaspäevast hakkate uut tööd tegema. Me ei oska öelda, mida ja kuidas. Töö käigus õpite.“

Nii me nüüd õpime. Esimesel nädalal särasilmil uusi e-platvorme, suhtluskanaleid, digiressursse, -materjale, -ülesandeid, – lahendusi otsides, leides, proovides, rakendades, jagades, leiutades, kohandades, individualiseerides, vaimustudes, pettudes ja otsast alates. Kolmandal nädalal hakkab ka õpetajate „tass tühjaks saama“.

80% õpetajatest, keda mina tean (ja ma tean nii paljusid, et julgen üldistada) on viimased nädalad töötanud rohkem kui iial varem. Tavaline on 10-12 tundi arvuti taga ja mõtteis 24/7. Lisaks õpetamise uue sisu ja vormi leidmisele ning otsesele suhtlusele lastega on ka neil vältimatud e-koosolekud töö korraldamiseks, kogemuste vahetamiseks, e-õppe õppimiseks, tagasiside kogumiseks jne. Lisaks on nemadki enamasti vanemad, kes omi lapsi koduõpetavad, lastehoidu peavad ning sarnast pinget tunnevad, mis teiegi.

Kui teie lapse õpetaja on ülejäänud 10% hulgas, kes ongi e-õppeks hästi valmistunud ja andekas, siis olete õnneseen; kui ülejäänud 10% hulgas, kes ei hooli, siis võtke ühendust kooli juhtkonnaga.

Muudel juhtudel andke õpetajatele andeks nende esialgne (üli)agarus, mõelge läbi ja andke õpetajatele teada:

  • Mis teil hästi toimib ja miks. Kuidas seda hoida ja jätkata;
  • Mis ei toimi ja miks. Mida saate kodus teisiti teha. Millised on ettepanekud õpetajatele ja koolile;
  • Millist lisatuge ja vahendeid vajate, et e-õppega, aga ka üldiselt situatsiooniga toime tulla.

Teil on õigus otsustada, mis teie lapsele sobib. Kui ei sobi, ei jõua, ei jaksa, siis jätke tegemata, aga andke sellest teada ja põhjendage, võimalusel pakkuge alternatiive ja lahendusi – koostööpartnerina, mitte kliendina. Teie olete oma lapse tundmise ekspert.

Õpetaja on praegu rätsep, kes peab sobiva ülikonna korraga paarikümnele õmblema (aineõpetajad veel rohkematele) ja ei saa isegi proovi teha. Nii see ülikond mõnele sobibki ja mõnele mitte. Teie olete need, kes kodus proovi teevad ja peaks võimalikult täpselt teada andma, kust on kitsas või lai.

Lisaressurss on saatusekaaslastega suhtlemine. Uurige teiste vanemate kogemusi ja jagage enda omi – klassikaaslaste, FB gruppide, erivajaduste korral spetsialistide ja tugigruppide omi. Mõnikord aitab mure kurtmine, kuid parem on koos lahenduste otsimine. Lisaks FB-le on E-kool/Stuudium, Skype, Viber, Zoom ja lõpuks vana hea helistamine. Kui ei ole sobivat gruppi, siis looge – kindlasti on liitujaid.

Kui see kriis ükskord lõpeb, siis on hariduses toimunud tõeline paradigma muutus ja digipööre teie praeguste ja tulevaste laste ja lapselaste heaks just tänu teile.

Lennart Meri: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!”

Aitäh!

Meeli Pandis

Logopeed